Kui kiiresti jõuaksid NATO abiväed kohale Eesti vastase sõjalise rünnaku või tõenäoliselt aset leidva rünnaku korral? See sõltub kahest asjast. Esiteks peab NATO võtma vastu otsuse vägede paigutamiseks Eestisse kas Washingtoni lepingu 5. artikli alusel, kui rünnak on juba toimunud, või 4. artikli alusel, kui Eesti on esitanud palve konsultatsioonideks Põhja-Atlandi Nõukogus, sest Eesti „territoriaalne terviklikkus, poliitiline sõltumatus või julgeolek“ on ohustatud. Teiseks tuleb väed Eestisse füüsiliselt kohale toimetada. Et hinnata, kui kaua vägede paigutamisele aega võiks kuluda, tegi RKK mõned lihtsad arvutused tabelarvutusprogrammiga avalikkusele kättesaadavate andmete põhjal.
Kui kiiresti jõuaksid NATO abiväed kohale Eesti vastase sõjalise rünnaku või tõenäoliselt aset leidva rünnaku korral? See sõltub kahest asjast. Esiteks peab NATO võtma vastu otsuse vägede paigutamiseks Eestisse kas Washingtoni lepingu 5. artikli alusel, kui rünnak on juba toimunud, või 4. artikli alusel, kui Eesti on esitanud palve konsultatsioonideks Põhja-Atlandi Nõukogus, sest Eesti „territoriaalne terviklikkus, poliitiline sõltumatus või julgeolek“ on ohustatud. Teiseks tuleb väed Eestisse füüsiliselt kohale toimetada. Et hinnata, kui kaua vägede paigutamisele aega võiks kuluda, tegi RKK mõned lihtsad arvutused tabelarvutusprogrammiga avalikkusele kättesaadavate andmete põhjal.
Esimese sammuna kaalusime, millised väed võiksid kõige kiiremini kohale jõuda. On võimalik – kuid sugugi mitte kindel, sest kiirreageerimisvõimekus roteerub USA eri väeüksuste vahel – , et Itaalias Vicenzas asuv USA sõjaväe 173. õhudessantbrigaadi lahingugrupp (173rd Airborne Brigade Combat Team), mida kasutatakse USA Euroopa väejuhatuse kiirreageerimisjõuna, jõuab kohale esimeste hulgas. USA sõjaväes on praegu pooleli külma sõja aegse staatilisema diviisipõhise struktuuri ümberkujundamine brigaadipõhiseks. Brigaadi lahingugrupid on modulaarsed ja iseseisvad üksused, mis suudavad tegutseda kõrgema taseme formeeringutest sõltumatult. 173. õhudessantväebrigaadi lahingugruppi kuulub umbes 3300 sõjaväelast, kes on jagatud seitsmeks üksuseks: 173. brigaadi staap ja staabikompanii (173rd Headquarters and Headquarters Company); 1. ja 2. pataljon, 503. jalaväerügement (1st and 2nd Battalions, 503rd Infantry Regiment); 1. eskadron, 91. ratsaväerügement (1st Squadron, 91st Cavalry Regiment); 4. pataljon, 319. suurtükiväerügement (õhudessant) (4th Battalion, 319th Airborne Field Artillery Regiment); 173. tagalapataljon (173rd Support Battalion); ja 173. erivägede pataljon (173rd Special Troops Battalion).
Nende üksuste struktuuri kohta internetist kättesaadava teabe ja USA sõjaväe ülesehitust ja varustust kajastava tabeli alusel (US Army Table of Organization and Equipment), kus on esitatud üksikasjad iga üksuse jaoks vajaliku varustuse ja sõidukite kohta, koostasime kohaletoimetatavate ühikute nimekirja. Me täiendasime nimekirja lisasõidukitega, sest kui 173. brigaad sooritas õhudessandi 2003. aasta märtsis Iraaki, toimetati kohale veel teatud hulk sõidukeid, mis ei kuulu brigaadi jalaväepataljonide varustuse juurde. Lisaks 3300 sõjaväelasele kuulus meie nimekirja 18 soomukit, 12 kerget haubitsat koos laskemoonaga kolmeks intensiivse lahingutegevusega päevaks, 100 Humvee’d ja rohkem kui 1000 kuupmeetrit varustust. See nimekiri ei kujuta endast ülitäpset lahinguvarustuse loetelu, vaid näitab, milline võiks olla 173. brigaadi või mõne muu sarnase üksuse võimekus. Viimasena arvutasime internetis olevate andmete põhjal välja, kui palju ruumi kogu see varustus võtab, kasutades logistikutele tuttavat mõõtühikut – jooksvat meetrit. Tulemuseks saime, et üksteise järel reastatuna oleks kohaletoimetatavate ühikute rivi pikkuseks ligi 1300 meetrit.
Teise sammuna püüdsime välja selgitada, kuidas see üksus peaks siia saabuma. Üks võimalus oleks lähedalasuvas Ramsteini õhujõudude baasis (Saksamaal) paikneva 86. õhutranspordi eskadrilli (86th Airlift Wing) kasutamine. 86. eskadrilli käsutuses on seitseteist C-130E Hercules tüüpi lennukit, mille näitajad, k.a kiirus ja lastiruumi mahutavus, on samuti internetis üleval. Arvutamisel lähtusime eeldusest, et lennukipargist saab kasutada kahte kolmandikku, s.t 12 lennukit. Kui need lendaksid 24 tundi ööpäevas ja 7 päeva nädalas, võttes arvesse ka peale- ja mahalaadimisele kuluvat aega, saame välja arvutada, mitu edasi-tagasi lendu (Vicenza asub Tallinnast 1780 km kaugusel) suudetakse päevas teha ja ka kui palju varustust (jooksvates meetrites mõõdetuna) on võimalik kohale toimetada. Arvestades kõikide nende teguritega, koostasime järgmise graafiku varustuse Eestisse toimetamise kohta.
Tegu on lihtsate arvutustega, mis põhinevad avalikkusele kättesaadavatel andmetel ja meie oletustel, kusjuures arvutused puudutavad ilmselgelt ainult ühe üksuse paigutamist positsioonile. Nende arvutuste põhjal saab aga anda ligikaudse hinnangu kohaletoimetamisele kuluva aja kohta: antud juhul kulub USA sõjaväel Euroopas umbes neli päeva üsna märkimisväärse koguse varustuse ja personali toimetamiseks Eestisse.
Tegelikult peab 14. transpordipataljoni (14th Transportation Battalion) alla kuuluv liikumise juhtimise grupp Vicenzas (Movement Control Team-Vicenza) saama hakkama Lõuna-Euroopa sihtvägede (Southern European Task Force) toimetamisega igasse kohta Euroopas või Aafrikas 72 tunniga, mis tähendab, et meie arvutused on pigem tagasihoidlikud. On võimalik, et kasutatakse ka maantee- ja raudteetransporti (arvutamise lihtsustamiseks eeldasime, et 173. brigaad toimetatakse kohale Vicenzast, kuid tegelikult paikneb pool brigaadi Saksamaal Schweinfurtis ja Bambergis, mis on nelisada kilomeetrit sihtkohale lähemal); samuti võidakse kaasata USA mandriosal paiknevad strateegilised transportlennukid. Näiteks suudaksid kümme C-17 Globemaster III tüüpi transportlennukit toimetada antud varustuse kohale umbes poole kiiremini, kusjuures nad saavad vedada ka selliseid suuremaid sõidukeid nagu tanke M1A1 ja jalaväe lahingumasinaid Bradley, mida 173. brigaad Iraagis kasutas, ning veokeid suurtükiväe laskemoona transportimiseks.
Eelkõige just andmete vähesuse tõttu ei saa sarnast analüüsi aga kasutada selleks, et vastata alguses püstitatud küsimise esimesele poolele – kui kiiresti NATO oma otsuse langetab. Kogu NATO ajaloo jooksul on 5. artiklit kohaldatud vaid ühel korral, et reageerida 11. septembril 2001 USA vastu korraldatud rünnakutele. Tol korral käivitas NATO 5. artikli 12. septembril, s.t järgmisel päeval pärast rünnakuid. Lisaks teame ühte juhtumit, mil 4. artiklit rakendati vägede ennetavaks paigutamiseks liitlase territooriumile, ning seegi juhtum oli vägagi ebatavaline. Nimelt esitas Türgi 10. veebruaril 2003 vastava palve, sest türklased tundsid muret, et Iraak võib nende julgeolekut ohustada. Otsuse paigutada NATO AWACS tüüpi lennukid Türgisse ning kaitsta Türgit raketi-, keemiliste ja bioloogiliste rünnakute vastu kinnitas NATO kaitseplaneerimise komitee 19. veebruaril ning esimesed NATO lennukid saabusid Türgisse 26. veebruaril. Operatsioon „Display Deterrence” viidi lõpule 16. aprillil.
