RKK – Icds.ee

Eesmärk on arendada Atlandi-üleses kogukonnas strateegilist mõtlemist Balti ja Põhjala riikide julgeolekuprobleemide üle, mis kätkevad nii sõjalist kui ka küber- ja energiajulgeolekut ning samuti ühiskonna sidususe ja toimepidevusega seotud küsimusi.

Foto:Robert Reisman

Blogi

27. mai 2015 / Blogi, Venemaa, Idapartnerlus,

Donetski ja Luganski “rahvavabariigid” taotlevad rahvusvahelist legitiimsust kohalike valimiste kaudu

Vladimir Socor

Reuters/Scanpix
Reuters/Scanpix
Deniss Pušilin (ees vasakul), separatistliku isehakanud Donetski rahvavabariigi esindaja, ja Vladislav Deinego (ees paremal), separatistliku isehakanud Luganski rahvavabariigi esindaja, viibivad 14. mail 2015 Venemaa parlamendi ülemkoja föderatsiooninõukogu istungil Moskvas Venemaal.

Donetski ja Luganski “rahvavabariigis” (edaspidi DRV ja LRV) korraldatavate “valimiste” võimalik rahvusvaheline tunnustamine on üks suuremaid Ukraina Minsk-2 relvarahu uuendusi. See on Moskva uuendus, millega läksid kaasa Saksamaa ja Euroopa Koostöö- ja Julgeolekuorganisatsioon (OSCE).

Alates 1991. aastast on Transnistria, Abhaasia, Lõuna-Osseetia ja Karabahhi relva jõul lahku löönud separatistlikud võimud korraldanud arvukalt “valimisi”. Mitte ühtegi neist ei ole rahvusvaheliselt kehtivaks tunnistatud. OSCE ja teised rahvusvahelised organisatsioonid on isegi keeldunud neid vaatlemast, et mitte anda neile õhkõrnagi legitiimsuse muljet. Moldovalt, Georgialt ega Aserbaidžaanilt ei ole kordagi nõutud, et nad tunnistaksid lahku löönud aladel korraldatud valimiste tulemusi. Ukraina puhul on see positsioon nüüd Venemaa selle riigi vastu peetava sõja tulemusel muutumas.

12. veebruari kokkuleppe (Minsk-2) kohaselt peavad Ukraina ning Donetski-Luganski jõud kõigepealt tõmbuma teatavale kaugusele mõlemal pool demarkatsioonijoont. Seejärel tuleb “esimesel päeval pärast äraviimist alustada dialoogi kohalike valimiste pidamiste korralduse kohta vastavuses Ukraina seadusandlusega” Donetski-Luganski territooriumil (artikkel 4). Kohalike valimistega peavad tekkima legitiimsed võimuorganid rajoonide ja linnade tasandil (Osce.org, 12. veebruar))

Paralleelselt selle “dialoogiga“ peab Kiiev pidama Donetski-Luganskiga kõnelusi üldiselt Ukraina “detsentraliseerimise” ning eriti Donetski-Luganski “eristaatuse” üle (artikkel 11). Sealsete kohalike valimiste korraldust peab Kiiev samuti “arutama ja kooskõlastama” nende alade esindajatega. Kokkuleppele jõudmise järel “valimised korraldatakse OSCE vastavaid standardeid järgides OSCE ODIHR-i [demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo] vaatlemisel” (artikkel 12) (Osce.org, 12. veebruar)

Minski diplomaatiline protsess on teataval määral legitimeerinud DRV ja LRV ning nende Moskvast ametisse pandud juhtkonna, aga ainult de facto. Kohalikud valimised peavad legitimeerima nad poliitiliselt, seda isegi puhtformaalsest “demokraatlikust” seisukohast. Praegustes oludes on separatistlike võimude võit ette teada. Kiievilt eeldatakse Minski kokkuleppe ja sellele järgnenud kontaktgrupi tegevusega aktiivset või passiivset nõustumist.

Pole mõeldav, et Kremli käsilaste korraldatud valimised võiksid vastata OSCE või ODIHR-i standarditele. Venemaa on keelanud organisatsioonil vaadelda Venemaal toimuvaid valimisi. Ometi eeldatakse, et OSCE ja ODIHR valmistavad ette DRV ja LRV valimised, mis seejärel võidakse tunnistada kehtivaks.

DRV ja LRV korraldasid 2. novembril 2014 korraga “parlamendivalimised” ja “presidendivalimised”, rikkudes nendega sama aasta 18. septembril sõlmitud Minsk-1 kokkulepet. Viimane nägi neile rajoonidele ette eristaatuse Ukraina koosseisus, mitte aga “vabariikidena”, millel on oma “parlamendid”, “presidendid” ja relvajõud. Venemaa tunnistas poolametlikult 2. novembri valimised kehtivaks, teatades, et Venemaa “austab valimiste tulemusi”. Käputäis Kremli-meelseid Euroopa vaatlejaid kuulutas valimised demokraatlikuks. Selle hinnanguga pole nõustunud ükski riik (peale Venemaa) ega rahvusvaheline organisatsioon.

Venemaa ja ta käsilaste jõudude pealetung 2015. aasta jaanuaris ja veebruaris tõi aga kaasa Minsk-2 relvarahu, mis näeb ette kohalike valimiste korraldamise okupeeritud aladel. Vene pool on laiendanud seda ala sõjaliste operatsioonidega kaugemale Minsk-1 leppe demarkatsioonijoonest. Kohalike valimiste pidamine neil aladel seadustaks sõjalised vallutused, rikkudes sel moel nii Minsk-1 kui ka Minsk-2 kokkulepet (Venemaa eriväed vallutasid Debaltseve kuus päeva pärast Minsk-2 sõlmimist).

Poliitiliselt aitaksid DRV ja LRV kohalikud valimised legitimeerida 2. novembril 2014 valitud “parlamendid” ja “presidendid”. Kuigi neil valitaks rajooni- ja linnatasandi võimuorganid, tähendaks OSCE ettevalmistatud valimised ja OSCE heakskiidu saanud tulemus (“vastavuses OSCE standarditega”), et DRV-s ja LRV-s ikkagi kehtib demokraatia.

See parandaks ilmselgelt 2. novembril “valitud” juhtkonna poliitilist positsiooni. Kuigi sellega ei tunnustataks ametlikult ega täielikult “presidentide” Aleksandr Zahhartšenko ja Igor Plotnitski võimu, oleks neil pärast “demokraatlikult kehtivaid” valimisi DRV-s ja LRV-s läbirääkimistel kahtlemata kindlam seljatagune. Siis saaks ka ikka nendesamade separatistlike juhtidega alustada läbirääkimisi juba uues olukorras. Nende taotlus olla teistega võrdne oleks “dialoogis” Kiieviga ja Minski läbirääkimistel palju tugevam. Samuti kõlaks nende hääl valjemini aruteludes Ukraina põhiseadusliku reformi üle, milles Minsk-2 kokkuleppe kohaselt DRV ja LRV peavadki osalema.

President Petro Porošenko mäletab peaaegu kindlasti sarnast olukorda oma poliitikukarjääri varasemast perioodist, mil ta juhtis Ukraina riikliku julgeoleku ja riigikaitse nõukogu. 2005. aastal õhutas Moskva Ukraina toonast presidenti Viktor Juštšenkot heaks kiitma Venemaa esitatud Transnistria “demokratiseerimise” plaani. Kavas oli korraldada Transnistria ülemnõukogu uued, OSCE järelevalve peetavad valimised, nimetada ülemnõukogu parlamendiks ning algatada sellest uuest olukorrast taas Moldova ja Transnistria kõnelused, millel osaleksid juba legitimeeritud Transnistria võimud. Transnistria president (tollal Igor Smirnov), keda rahvusvaheliselt ei tunnustatud, oleks saanud OSCE egiidi all korraldatud parlamendivalimistega igal juhul tublisti legitiimsust juurde. See oleks tugevdanud Venemaa ja Transnistria positsiooni kõnelustel Moldovaga. Toona lükkasid Moldova ja tema läänepartnerid selle ettepaneku tagasi. Toona ei pakkunud ka Saksamaa end Euroopa Liidu asemel välja Euroopa idaosa konfliktide lahendajana.

13. mail esitasid DRV ja LRV ühiselt oma ettepanekud kohalike valimiste pidamise korralduse kohta Ukraina ülemraadale ja Minski kontaktgrupi liikmetele (Donetskoje Agenstvo Novostei, LuganskInformTsentr, 13. mai).

II

12. veebruaril Minskis sõlmitud relvarahu (Minsk-2 kokkulepe) võimaldab korraldada Donetski ja Luganski “rahvavabariikides” kohalikud valimised ning tunnistada OSCE-l nende tulemused kehtivaks. Kui selline kavandatult Ukraina-vastane samm peaks teoks saama, oleks see esmakordne pretsedent kakskümmend viis aastat kestnud Venemaa konfliktides kunagisel Nõukogude Liidu territooriumil (nõndanimetatud külmutatud konfliktides). See annaks esimest korda separatistide juhtidele, keda relvastab ja juhib Venemaa, rahvusvahelisel poliitikaareenil legitiimsuse.

13. mail esitasid DRV ja LRV ühiselt oma ettepanekud kohalike valimiste pidamise korralduse kohta Ukraina ülemraadale ja Minski kontaktgrupi liikmetele (Ukraina, Venemaa, OSCE) (Donetskoje Agenstvo Novostei, LuganskInformTsentr, 13. mai).

Nimetusele vaatamata ei ole nende ettepanekutes mainitud “rahvavabariike”, vaid kõneldakse vastavalt Minski kokkuleppe terminoloogiale “Donetski ja Luganski oblasti üksikutest rajoonidest”. Ettepanekud on esitatud seaduseelnõuna, mille nimeks on “LRV ja DRV esitatud Ukraina seaduse eelnõu kohalike valimiste korraldamise iseärasustest”. Ülemraada peaks nüüd selle seadusena vastu võtma ja president Petro Porošenko oma allkirjaga jõustama (tema allkirja jaoks on isegi jäetud tühi koht). Samas ei ole tunnustamata DRV-l ja LRV-l Ukrainas seaduseelnõude esitamise õigust (nad üritavad praegu seda Venemaa toetusel saavutada Ukraina põhiseadust vastavalt muutes).

Valimiste korraldamisega peavad eelnõu kohaselt tegelema ajutised valimiskomisjonid, mille loovad kohapeal separatistlikud võimud “vastavuses OSCE standarditega”. Valimisi vaatlevad OSCE demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo “ja teised rahvusvahelised organisatsioonid” (millised, ei täpsustata). See tähendaks, et OSCE vaatleks ja potentsiaalselt tunnistaks kehtivaks separatistide korraldatud valimised esimest korda oma ajaloos, mitte aga ei keelduks neid vaatlemastki, nagu on seni teinud. Lisaks on keeldumistega peetud kinni OSCE tavapärasest kombest vaadelda ainult üleriiklikke, mitte kohalikke valimisi. DRV-le ja LRV-le erandi tegemist võib hinnata isegi nende käsitlemisema potentsiaalsete riikidena.

Eelnõu kohaselt ei saa erakonnad ja poliitilised ühendused valimistel osaleda ega kandidaate esitada. See välistab Ukraina parteide osavõtu. Valimiskomisjonid registreerivad ainult üksikkandidaate.

Kandidaadid peavad olema elanud DRV ja LRV territooriumil vähemalt kümme aastat, sealjuures aasta enne valimisi. Paiksusnõude sihiks on välja lülitada endise Regioonide Partei poliitikud, kes on põgenenud DRV ja LRV aladelt Ukraina võimu all olevatele aladele. See partei ja sellega seotud organisatsioonid kontrollisid varem Donetski ja Luganski oblastit (mida üheskoos nimetatakse Donbassiks), kuni 2014. aasta kevadel haarasid seal võimu Venemaa käsilased, käies osaliselt välja ka “oligarhidevastaseid” loosungeid. Kunagiste Donbassi võimude kõige nimekamad esindajad on praegu Kiievis, kus nad on ülemraadas liitunud Opositsiooniblokiga. Opositsiooniblokk ja selle kandidaadid võitsid 2014. aasta oktoobris Ukraina parlamendivalimiste käigus valimised Donetski ja Luganski oblasti okupeerimata osades. DRV ja LRV soovivad ilmselgelt vältida kunagise nomenklatuuri tagasitulekut separatistide võimu all olevatel aladel.

Eelnõuga määratud territooriumil valijatena registreeritud isikud, kes parajasti elavad “väljaspool Ukraina piire”, saavad hääletada oma praeguses asupaigas. See tähendab sadu tuhandeid valimissedeleid Venemaa territooriumil väljaspool Ukraina või rahvusvaheliste vaatlejate järelevalvet.

Massimeediaväljaandeid, mis “teadlikult levitavad ebausaldusväärset informatsiooni olukorra kohta” DRV-s ja LRV-s, valimiskomisjonid valimisi kajastama ei luba.

Eelnõu loetleb ükshaaval üles asulad, kus “valimised” korraldatakse. Nende hulka kuuluvad: a) asulad, mille Venemaa käsilased on hõivanud teisel pool Minsk-1 relvarahuga ette nähtud demarkatsioonijoont (mille nihkumise seadustas Minsk-2 relvarahu), b) Debaltseve ja selle lähedal asuvad asulad, mis hõivati teisel pool Minsk-2 relvarahuga ette nähtud demarkatsioonijoont (millega on Normandia foorumil vaikimisi leppinud Saksamaa ja Prantsusmaa), c) Piskõ ja Šõrokõne, kaks olulist Ukraina eelposti, mis DRV arvates kuuluvad nende koosseisu.

Kui sellised valimised korraldatakse, siis tundub kindel, et DRV ja LRV need ka võidavad. Ukraina on loonud mõned juriidilised tõkked valimiste sellise tulemuse puhuks. President Porošenko esitatud ja ülemraadas 17. märtsil heaks kiidetud seaduste kohaselt ei peeta valimisi okupeeritud aladel kehtivaks, kuni ebaseaduslikud relvajõud ei ole Ukraina territooriumilt lahkunud ja Ukraina taastanud kontrolli Ukraina-Venemaa piiri üle. Lisaks ei peeta selliseid valimisi kehtivaks, kui neid ei ole korraldatud vastavalt Ukraina valimisseadusele, Ukraina erakonnad ei saa seal võrdsetel alustel osaleda ning ajakirjandusel ei ole täielikku ligipääsu valijate teavitamiseks ja valimiste kajastamiseks. Moskva ning DRV ja LRV on süüdistanud, et Ukraina võttis niisugused seadused vastu “ühepoolselt” ega pidanud nende asjus vastavalt Minski rahuprotsessi vaimule kõnelusi Donetsi ja Luganskiga. Nad soovivad, et Ukrana tühistaks 17. mai seadused (Interfax, 13. mai).

Jaga ja arutle

Twitter



Publikatsioonid

Naised eesti kaitsestruktuurides - motivatsioon ja väljakutsed

ÜRO Julgeolekunõukogu seadis oma 2000. aasta resolutsioonis 1325 „Naised, rahu ja julgeolek" eesmärgiks, et konfliktide lahendamisel peab...

Brexit ja Läänemere julgeolek

Ühendkuningriigis 2016. a. juunis toimunud Euroopa Liidu liikmelisuse referendumi tulemus oli ootamatu ning selle tagajärjed võivad olla...

Strateegilise tasakaalu tugevdamine Läänemere piirkonnas

Viimasel kümnendil on kujunenud uus reaalsus, mis on põhjalikult halvendanud Euro-Atlandi ruumi julgeolekuolukorda. Venemaa järgib aina agressiivsemat...
RKK – Icds.ee
Scroll to Content Header